Insuliin on organismis looduslikult esinev hormoon, mida toodab kõhunääre ja mis aitab organismil kasutada suhkrut (glükoosi) energiaallikana. See glükoos pärineb nii toidust, mida me sööme, kui ka organismis talletatud glükoosi loomulikust vabanemisest.

Hormooni on vaja selleks, et viia glükoosi verest rakkudesse. See toimib nagu omamoodi võti, mis avab keha rakkude uksed. Kui insuliin avab need uksed, saab glükoos vereringest välja ja jõuda rakkudesse, kus seda kasutatakse energiaallikana.

Kui kõhunääre ei tööta nii, nagu peaks, ei pruugi see toota või eraldada insuliini, mida keha vajab veresuhkru taseme kontrollimiseks, mille tulemuseks on diabeet.

Insuliini tüübid

Tavaliselt eritab kõhunääre insuliini kahel viisil:

• Pidevate tilkade puhul, mis jäävad veres pidevalt madalale tasemele, on nn. basaalinsuliin .
• Suurtes kogustes insuliini, mis vabaneb veresuhkru tõusu korral, mis tavaliselt toimub pärast sööki, mida nimetatakse "booluseks".

Kui diabeedipatsient peab kasutama süstitavat insuliini, võib arst määrata talle insuliini, mis hakkab kiiresti toimima, kuid mille toime kaob mõne tunni pärast. Neid nimetatakse kiiretoimeliseks või boolusinsuliiniks.

Teine võimalus on keskmise ja aeglase toimega insuliinisüstid, mille jõudmine vereringesse võtab kauem aega, kuid mis toimivad kauem. Need imiteerivad organismi loomulikku baasvarustust ja neid nimetatakse seetõttu ka baasinsuliiniks.

Lisaks on võimalik, et arst määrab teie diabeedipatsiendile baas- ja boolusinsuliini kombinatsiooni, mida nimetatakse eelsegatud insuliiniks.

Insuliini baastasemetest

Keha basaalinsuliini taset saab hinnata vereanalüüsi abil, mille puhul peab patsient enne vere võtmist kaheksa tundi paastuma, kuid mitte rohkem kui 14 tundi enne testi, et tulemused oleksid usaldusväärsed.

Kuid testi tulemus üksi ei anna diagnoosi, vaid arst analüüsib testi poolt esitatud teavet patsiendi kliinilises kontekstis ja vastavalt patsiendi glükoosiväärtustele.

Seetõttu peab patsient testitulemuste saamisel pöörduma tagasi arsti juurde, et tervishoiutöötaja saaks hinnata testitulemusi mitme parameetri raames ja lõpetada diagnoos.

Kõrge basaalinsuliini sisaldus

Basaalinsuliini tase muutub ebanormaalselt kõrgeks, kui keha toodab hormooni suuremas koguses kui vaja.

Kõige tavalisem põhjus on insuliiniresistentsus, mis seisneb selles, et rakud ei reageeri hormoonile nii, nagu nad peaksid, mistõttu kõhunääre peab tootma ja eritama rohkem insuliini. Insuliiniresistentsus on diabeediga seotud seisund.

Kõrge basaalinsuliini sisaldus võib olla seotud ka pankrease insuliini ületootmisega ilma vere glükoosisisalduse tõusuta, mida võivad põhjustada sellised haigused nagu insulinoom ja maksa steatoos.

Sümptomid

Kõrge basaalinsuliin ei põhjusta iseenesest sümptomeid, kuid see võib olla seotud teiste terviseprobleemidega ja need põhjustavad sümptomeid.

Näiteks kõrge basaalinsuliin, mis on seotud suurenenud veresuhkru tasemega, toob kaasa sellised sümptomid nagu sagedane suhkru isu, kaalutõus, pidev ja liialdatud nälg, keskendumisraskused, rahutus ja väsimus.

Kõrge basaalinsuliin, mis ei ole seotud veresuhkru tõusuga, võib seevastu põhjustada hüpoglükeemiat ehk madalat veresuhkru taset.

Madal basaalinsuliin

Pankrease vähenenud insuliinitootmine on madala basaalinsuliini põhjus. 1. tüüpi diabeedi all kannatavatel inimestel on üldiselt vähe või üldse mitte insuliini, kuna nende pankreas ei suuda seda hormooni enam toota.

Sümptomid

Madal basaalinsuliin võib tekitada hüperglükeemia sümptomeid, mille hulka võivad kuuluda:

• Suurenenud janu ja nälg.
• ähmane nägemine.
• Sage urineerimine.
• Peavalu.
• Väsimus.
• Kaalukaotus.
• Vaginaalsed ja nahainfektsioonid.
• Lõikude ja haavade aeglane paranemine.

Diabeetikud peavad olema teadlikud ketoatsidoosist, mis võib tekkida, kui hüperglükeemia jääb ravimata. Seda seisundit peetakse meditsiiniliseks hädaolukorraks, mis võib viia kooma või isegi surmani.

Ketoatsidoos tekib siis, kui organismis ei ole piisavalt insuliini, et veresuhkur jõuaks rakkudesse, kus seda saaks kasutada energiaallikana. Maks lagundab siis rasva, et see oleks keha kütuseks, kusjuures see protsess tekitab happelisi aineid, mida nimetatakse ketoonideks.

Kui liiga palju ketoone toodetakse liiga kiiresti, võivad need veres kuhjuda ohtliku tasemeni.

Ketoatsidoosi sümptomite loetellu kuuluvad:

• Oksendamine.
• Dehüdratsioon.
• Väga janune.
• Urineeri palju rohkem kui tavaliselt.
• Suukuivus.
• Paha enesetunne.
• Kõhuvalu.
• Hing lõhnab atsetooni järele.
• hüperventilatsioon (liiga kiire hingamine).
• Segadus ja desorientatsioon.
• Kiire südametegevus.
• Valu ja lihasjäikus.
• Palju väsimust.

Mõnel juhul võib ketoatsidoos olla esimene diabeedi sümptom inimestel, kellel on see haigus, kuid kellel seda veel ei ole diagnoositud. Igaüks, kellel esinevad ketoatsidoosi sümptomid, tuleb viivitamatult haiglasse toimetada.

Töötlemine

Kui ainult testis registreeritud basaalinsuliini tasemed ei ole võimelised diagnoosi sulgema, siis ravi määrab diagnoos, mille arst annab teiste testide, patsiendi sümptomite ja kõige muu põhjal, mida tervishoiutöötaja kasutab hindamiseks.

Diabeedi puhul võib ravi hõlmata elustiili muutmist, näiteks dieeti ja kehalist koormust, suukaudsete ravimite kasutamist ja insuliinisüste, et hoida vere glükoosisisaldust kontrolli all.

Allikad ja lisaviited

• Insuliinitüübid, LIDIA - Interdistsiplinaarne diabeediliit, Rio Grande do Suli föderaalne ülikool (UFRGS).
• Diabeedi medikamentoosne ravi, Merck Manual (tarbijaversioon).
• Diabeetiline ketoatsidoos, Haiguste kontrolli ja ennetamise keskused.
• Diabeetiline ketoatsidoos - tõsine meditsiiniline hädaolukord, Brasiilia Diabeediühing (SBD).
• Hüperglükeemia, National Institutes of Health.
• Diabeedi ravi, Endokriinsüsteemi ühing.